Iga päevaga üksteisele lähemale! Teadmisega, et nädala lõpp tähendab seda, et me ei näe üksteist enam peale aastalõppu võibolla kunagi!

Päev algas sellega, et ma ausalt ei viiitsinud üles ärgata, sest uni oli niii suur! Aga olgem ausad, et seltskond, kellega ma koos koolis käin on lihtsalt nii südamesse pugenud, et mõeldes neile on fakt juba see, et ei saa enam kauem oma perset voodi küljes hoida, ja tuleb liigutama hakata!:)

Nii ma siis ajasin end üles ja läksin sööma, võtsin oma koolikoti ja õhupalli, mille olime Natalyaga ostnud laupäeval ja läksin bussijaama, mäletate, kunagi kirjutasin ratturitest, kes igal hommikul bussijaama juurest üle tee sõidavad?:) Nad sõidavad sealt siiani enam vähema samal ajal iga päev!;)

Bussis kirjutasin palli peale kõikide nimed!:) Plaaniga see kõik koos lendu lasta!:) Sest ma arvasin, et see on parim idee sellele pallile!:) Ja siis me läksime kõik koos õue, et see lendu lasta, aga see.. ei läinud üles, ta läks mäe otsa, ja kadus võsa taha, me jooksime kõik üles, mäe otsa, et pall leida!

 Siin on siis see mägi, mille otsa meie pall (punane täpp pildil) lendas!:)

Sellise tormiga pani kogu meie seltskond mäe otsa, et leida PALL, mis ei tõusnud lendu, nagu pidi!:)

Ja nii uskumatu, kui see ka ei oleks, me leidsime selle palli!:) Ta oli takerdunud ühe pisikese 10 aastase tüdruku aeda, ja kui me kõik see hingeldav pande aia taha jõudsime siis oli ta päris ehmunud, aga kui käte jalgdega selgeks tegime, et meie pall on ta aias kinni, siis tegi ta oma parimad ronimisvõtted, ja tõi meie palli meile tagasi!:) Meil oli jälle Alta!;)

Poisid otsustasid ta siiski õue lasta, aga mitte päris veel minema!:) Panid nööripidi radika külge, ja nii ta meil akna taga jõllitas:

Lõpptulemusena kui tunnid läbi said, siis läksime uuesti kõik koos välja, sedapuhku bussipeatusesse, ja tegime meie linnukesele viimast korda headaega, ja lasime tal minna!;)

 Niii kõvasti hoidis Anne teda veel maapeal...

 Aga siiski lasime tal lõpuks minna....

Jaaaaa... oi milline iroonia: Ta jäi taaskord puu otsa kinni!:)

Aga seekord jätsime ta sinna, järelikult ei tahtnud ta meile veel tsau öelda!;)

Aga see selleks, lõpuks tuli meie buss, ja täna otsustasime me peale kooli ujuma minna!;) Seltskond siis: Victor, Natalya, Anne ja mina!:) Olgugi, et ujula oli päris igav... võrreldes sellega, kus me eilmine kord käisime oli meil siiski tore!:) Meil on alati tore!:) Jaaaa...:) Koju tullek oli eriti tore, ma olin veel 54 riietusruumis, ja buss läks 58 aga ma jõudsin selle bussi peale!;) Bussijuht kül vaatas mind VEIDIKE imeliku näoga, aga siiski!:) Ma jõudsin!:)

Nii on mu tänane päev läinud!:)

Kallid teile kõigile!:)

Teie Airi!:)